Nende päralt on tulevik – Areen toob juba üheteistkümnendat korda lugejate ette värvika galerii tulevikutähti. Fotode autor on sel korral Lilian Marie Merila.

Õde ja vend Marie Simone (7) ja Hugo Sebastian Raudam (8) on usinad leiutajad. Marie Simone käib Prantsuse lütseumi esimeses ja Hugo Sebastian teises klassis.

Hugo hakkas lugema kolmeaastaselt. Siis tekkis tal teadmine, et asju saab ka ise välja mõelda. “Ma hakkasin ühel päeval mõtlema, kuidas saaks ehitada loodussäästlikuma auto.”

“Kolmeselt?”

“Nojah, vee jõul töötava auto.”

Hugo ütleb, et joonistas “kogu selle värgi ka üles” ning see oli “nagu plahvatus!”.

Marie pakub, et enne kui teha päris sõiduauto, võiks teha siiski vee jõul töötava mänguauto. Hugo meelest on see õige mõte.

“Tõenäoliselt peab seal ka elektrit olema,” usub Hugo, “või vähemalt päikesepaneelid.”

SÕBRALIKU JA LUSTAKA TANDEMINA on Hugo ja Marie üleriigilisele õpilasleiutajate konkursile esitanud kuus leiutist. Eelmisel aastal võitsid õde ja vend oma vanuseklassis esimese preemia kahe leiutise eest. Üks oli libisemisvastane määre jalatsitele, selle idee sündis laste murest, et ema võib libisedes kukkuda.

“Olin uudistest kuulnud, et paljud inimesed on kukkunud ja murdnud jalaluu. Eks katsetasime siis igasuguseid aineid,” räägib Hugo.

“Meil oli vaja liiva ja küünalt,” lisab Marie.

“Jah, liiv ja parafiin. Muidugi võib katsetada ka teisi aineid, kuid meie leidsime, et see on kõige parem. Siis teed segu ja määrid saapataldadele,” võtab Hugo kokku. Hugo ja Marie ise seda määret ei kasuta (sest neil pole aega), samuti pole kumbki huvitatud leiutise patendist ega suurest tootmisest.

“Ma ei ole selline majanduslik inimene,” tunnistab Hugo. Marie on vennaga nõus. Nende asi on leiutamine.

Teine esikohavääriline leiutis oli isiklik rannakabiin. Selle peale tulid nad suvel rannas riiete vahetamise järjekorras oodates. Ootamine venis kole pikaks ja lapsed hakkasid arutama, miks ei võiks igaühel kokkupandav kabiin kaasas olla.

“Mina uurisin internetist järele. Täpsemalt siis seda, et ega sellist kabiini veel leiutatud pole. Ausalt öeldes, kõige paremad leiutised tulevad ikka siis, kui sa vabal tahtel teed,” räägib Hugo. Kabiini polnud leiutatud ja nemad võitsid selle eest konkursil esimese preemia.

Hugo leiutis on ka kergesti leitavad sussid. “Emmel kadusid sussid ära ja siis tuli mõte, et paneme susside külge väikese seadeldise ja kui sa vilistad või plaksutad, hakkavad sussid piiksuma ja helendama,” jutustab Marie. “Väikese seadeldise” ostsid nad Saksamaalt mänguasjade poest. Ja ostsid kohe mitu. Hugo ütleb, et prototüüp on tal kodus valmis tehtud ja asi töötab. “Konradi (leiutajate noorem vend – K. V.) sussid piiksuvad vastu. Pimedas toas leiab ka üles.”

“Seda seadeldist võib ka rahakoti külge panna,” lisab Marie.

“Asi on siiski pisut kontrolli alt väljunud, sest kui Konrad karjub, siis piiksuvad kõik seadeldised. Isegi need, mis on sahtlisse pandud,” räägib Hugo.

Hugo on kuulnud, et kuskil pidid vilisevad sussid juba müügil olema.

“Aga see patent ikka ei huvita?” küsin poisilt.

“Ma ei taha. Ei meeldi mulle need patendid-värgid. Raskeks läheb. Ma ausalt öeldes tahan ainult, et inimestel oleks parem elu,” ütleb ta.

Leiutisi võib Hugol olla umbes 20–30. (“Ma ei loe neid. Leiutisi tuleb kogu aeg juurde.”) Nende seas on ka elektrooniline hambahari lastele – kui vajutad nuppu, tuleb harja seest kohe ka hambapasta, täpselt nii palju kui vaja.

“Kas leiutised lähevad lihtsamaks või keerulisemaks?” küsin.

“Lihtsamaks, ma lähen ju ajaga ­kaasa!” vastab Hugo. “Kõik muutub tehnoloogiliseks. Koolis sain mõtte – sa ju tead neid kalendriaknaid, mida saab liigutada? Ma mõtlen, et üks masin võiks neid ise liigutada, ja regulaarselt. Sest mõni unustab ära ja kõik läheb nässu.”

Hugo ja ­Marie käivad koos kolm korda nädalas sulgpalli mängimas. Ja ka seal jälitavad neid ideed: Hugo tahab leiutada hologrammreketi!

“Sa ei hoiaks midagi käes ja liigutaksid seda mõtte jõul. See oleks päris lahe!”

“Neid ideid tuleb sul nagu varrukast?”

“Kui ma näen probleemi, siis tuleb jah,” vastab Hugo. “Tead,” usaldab ta ühtäkki, ”ma olen unistanud, et leiutan aine, mis oleks ka keemiliste elementide perioodilisussüsteemis. Ühe olen juba välja mõelnud. Aa – antiaine. Seda ei ole veel teaduslikult tõestatud, aga mina mõtlen, et kui see on olemas, siis see on olemas.”

Hugo ütleb, et seda ainet on hetkel maakeral alla ühe grammi.

“Selle aine üks kasutuskoht võiks olla vähiravimis, aga see võiks teha ka arvutid superkiireks. Tundub kõikvõimas aine.”

Marie ütleb, et temal oleks seda ainet väga vaja, sest tema telefon on liiga aeglane.

“Mul on sama ju!” nõustub Hugo. “Meil on sama mudel, lihtsalt ühel on valge ja teisel must.”

Nutitelefone peab Hugo väga vajalikuks. “Ma tahan ju teadlaseks saada!” selgitab Hugo. “Nutikat on vaja, et arvutada oma asukoht välja või saada kiirelt mõni meil kätte. Sa saad ju aru – see on vajadusteks!”

Hugo lisab siiski, et “nutitelefonid, samuti tahvelarvutid on kõigest arendus”.

“Mis mõttes?” küsin.

 

“HAAMER EI OLE ARENDUS, SEE ON LÕPLIK. Aga tehnoloogia areneb kogu aeg. Ma mõtlen, et mõtte jõul võiks ju liigutada ka drooni?” mõtiskleb Hugo.

Vabal ajal kirjutavad mõlemad lapsed raamatuid. Võimalik, et see on geenidest, sest laste vanaisa Toomas ­Raudam on samuti kirjanik. Hugol on üks juba valmis, teine, kriminull, on pooleli. Hugole meeldivad müstika ja võlurid. Oma muinasjuttudes paneb ta jahukotid suhkrupakkidega rääkima. Mariele meeldib kirjutada loodusest ja oma lugude juurde pilte joonistada. Muide, laste vanavanavanaisa oli kunstnik August ­Roosileht.

“Mina lähen Sorbonne’i ülikooli,” teatab Hugo. “Hugo tahab saada doktorikraadi. Mina tahaksin saada õpetajaks,” lisab Marie. “Sul piisab siis magistrikraadist,” kinnitab vend. Marie (kergelt ohates): “Ma otsustan kogu aeg ümber. Vahepeal tahtsin kingapoe juhatajaks saada, siis riidepoe juhatajaks, lõpuks otsustasin, et ikka õpetajaks.”

KIRSTI VAINKÜLA

Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskuse (EKKAK) projektijuhi Kadri Laasi (29) puhul ristuvad kaks esmapilgul väga erinevat eluala – kunstiteadus ja juura. Pärast keskkooli lõpetamist asus Kadri Tartu Ülikooli Tallinnas asuvasse filiaali, Õigusinstituuti, juurat õppima. Õpingute ajal avati aga Kumu kunstimuuseum, ja Kadri, kes oli keskkooli ajal käinud Eesti Kunstiakadeemias ettevalmistuskursustel, sattus nende sekka, keda hakati kunstimuuseumi giidideks koolitama. Nii hakkaski ta juuraõpingute kõrval Kumus giidiekskursioone tegema. “Nüüdseks pole ma seda enam kaks aastat teinud, aga koolitustel käin vahel siiamaani,” räägib Kadri.

OMA ÕIGUSÕPINGUTE bakalaureusetöö kirjutas Kadri autoriõigustest muuseumides Eesti Kunstimuuseumi näitel. Järgnesid juura magistriõpingud ja samal ajal asus ta Eesti Kunstiakadeemias kunstiteadust õppima. Tema Õigusinstituudi magistritöö teemaks olid rahvusvaheliste näituste õiguslikud probleemid. “Näiteks on olemas teatud riigid, kes ei ole nõus Eestile teatud kunstiteoseid laenutama. See on seotud sellega, kuidas kunstiteosed teise maailmasõja ajal liikusid. Kui ebaõigel viisil liikunud kunstiteosed Eestisse tulevad, on võimalus, et need teosed võidakse siin mitmetel põhjustel arestida ja see muuseum, kust need tulid, ei saa neid enam tagasi,” kirjeldab oma uurimistööd Kadri. Osaliselt sama teemat jätkas ta ka EKAs, kus uuris Eestis 1939-1945 natsionaliseeritud ja muuseumidesse deponeeritud kunstiteoste saatust.

“Selliseid termineid nagu kunstiõigus ja muuseumiõigus Eestis ei ole, aga inglise keeles on sellest pakse raamatuid kirjutatud,” räägib Kadri. “Eestis ei ole advokaate, kes oleks sellistele teemadele spetsialiseerunud. Kunstnikud ei ole väga maksejõuline kontingent, aga abi on neil alati vaja.”

Kadri on kolm aastat töötanud EKKAKis, kus ta oma põhitöö kõrvalt on kunstnikke ka kunstiteoste hindamiste, autoriõiguste ja intellektuaalse omandi probleemidega seoses aidanud. “Minu põhitöös on juurateadmisi iga päev vaja ning lisaks teavad tuttavad, et minu poole saab alati pöörduda,” kinnitab Kadri.

Arenduskeskuses on kaks põhikohaga töötajat, Kadri ja keskuse direktor Karin Laansoo. “Projektide töökoormus on jaotatud vastavalt toimumiskohale või sisule. Kuna Karin elab New Yorgis, siis rahvusvahelised kontaktid tekivad enamasti tema kaudu. Mina tegelen kogu majandamise poolega, rahastust puudutavate küsimustega (EKKAKi põhirahastus tuleb EASist, lisaraha erinevatele projektidele kultuuriministeeriumist – K.K). Kuna ma olen Eestis kohapeal, siis koordineerin ka Eestit külastavate väliskuraatorite visiite, korraldan üritusi ja loenguid. Üldiselt ongi Eestisisene arendustegevus ja projektid minu peal,” kirjeldab Kadri oma tööpõldu.

KESKUS ON JUBA KAHEL aastal korraldanud galeristide meistrikursusi, viinud sisse Tallinna Teisipäevade nimelised galeriiõhtud, organiseerinud juba tegutsevatele ja tulevastele galeristidele praktikaprogramme välismaal ning toetanud terve rea kohalike partnerite rahvusvahelisi projekte. Koostöö arendamist erinevate kaasaegse kunsti sfäärides tegutsevate inimeste ja institutsioonide vahel peabki Kadri üheks oma põhieesmärgiks.

“Kui kõik sellel väljal tegutsejad kokku lugeda, siis neid ei olegi nii vähe. Praegu saadakse teineteise tegevusest peamiselt teada läbi pressiteadete. Isiklikku suhtlemiste võrgustikku on vaja arendada ja ma tean, et ka teised on seda samamoodi teadvustanud. Arvan, et kõik soovivad seda ühiselt muuta,” on Kadri optimistlik.

Karin Laansoo räägib, et kohtus Kadriga esimest korda Skype’i vahendusel 2012. aasta kevadel. “Ja tunni aja pärast oli ta arenduskeskuse projektijuhiks palgatud. Kadri on haruldane kombinatsioon analüütilisest ja empaatilisest mõtlejast – multitalent, kes orienteerub ühtmoodi sujuvalt raamatupidamises, Euroopa projektitaotlustes ja kunstnike rahvusvahelise esindamise küsimustes,” kirjeldab Karin. “Kuna New Yorgi ja Tallinna ajavahe on seitse tundi, siis on tihti tunne, et keskus töötab 24 tundi ööpäevas ja kui ühe nädala peale satub veel mitu taotluse tähtaega, aruandlus EASiga ning pikad kohtumised uute projektide ettevalmistamiseks, siis unistan sellest, et keegi Kadrist koopia klooniks.”

Kadri tunnistabki, et viimased kolm aastat tema elus ongi läinud kaasaegse kunsti tähe all. Ka puhkused on kunstiga seotud. Viimati puhkas Kadri Miami Beachil, seda ajal, mil linnas toimusid kunstimessid Art Basel ja NADA. “Reisida meeldib mulle väga. Tööreisid on küll väga intensiivsed, aga väga hea vaheldus igapäevaelule.”

VABA AEGA ON KADRI VIIMASTEL aastatel lisaks reisimisele sisustanud oma kodu renoveerimisega. Sisearhitektuur on teda alati huvitanud ja 1930. aastatest pärit Tallinna tüüpi majas asuv vana korter on sellega tegelemiseks ideaalne. “Praegu restaureerin toole,” räägib Kadri.

Lõpetuseks teeb Kadri ühe üleskutse. “Mul on väga kahju, et seitsmekümnendatel tegutsenud imelisel kunstnike põlvkonnal pole oma galeriid. Keegi võiks selle kätte võtta ja nende kunsti turule viia. Mujal maailmas luuakse kogu aeg taasleidmismüüte kunstnikest, kes kunagi tegutsesid ja tuuakse nende loomingut uuesti turule. See on praegu tugev trend. Ja see kunst ei mõju vanamoodsana. Tahaks ka selle kunstiga välismaal uhkustada!”

KADRI KARRO

Tegelikult tahtis Tallinna graafikatriennaali uus esimees ­Marten Esko (24) minna õppima vabasid kunste, kuid siis oleks pidanud valima teisel aastal konkreetse meediumi ja see peletas ta praktikast eemale. “Kunstiteadus läks loosi ehk just sellepärast, et väljund on palju avaram. Teooria ja laiema üldteadusliku tausta omandamine on vist ka peamine põhjus, miks jätkasin, praktikat tuleb suures mahus mujalt.”

Tallinna Reaalkooli lõpetanud Marten on enne uude ametisse nimetamist töötanud Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis (EKKM), pannud installeerijana püsti rohkelt näitusi, nendest kirjutanud ja neid kureerinud. Eesti kunstiväljal toimetavale teoreetikule tüüpiliselt tegutseb Esko kõigil tandritel korraga. “Teadlane on jäänud hetkel tahaplaanile. Võib-olla üritan sellise vangerdamise kaudu ka rutiini vältida.”

2014. AASTA LÕPUS ANDIS Kunstiteaduse Instituudi magistrantide seltskond välja betoonkarpi pakitud almanahhi Uus Materjal, mille publitseerimist peab Esko siiani üheks suurimaks ja õnnestunumaks ettevõtmiseks. EKKMi juhi ­Anders Härmi eestvõttel kokku pandud ja siiamaani mööda Eestit ringlev rändnäitus “Kohatu” on samuti üks projektidest, kus Marten kaasa teinud.

Seoses 2018. aastal toimuva graafikatriennaaliga on värskel esimehel kindel visioon: “Esmane eesmärk on triennaali kui sündmuse ja selle struktuuri uuema pilguga üle vaatamine. Tahan suurendada kõrvalsündmuste osakaalu ja värskendada osalejate kooslust, näiteks graafilisi disainereid kaasates. Mingeid drastilisi muutusi esimese asjana ellu viia ei ole plaanis, sest 2018 tähistab ka triennaali enda 50. tegevusaastat, seetõttu ei saa mööda traditsioonidest. Ma ei näe seda takistusena, vaid pigem võimalusena neid mõtestada.”

MARTEN TÕDEB, ET PEAVOOLU teadvus sõltub suuresti meedia hoiakutest – kunsti puhul sellest, kuidas meedia kunsti suhtub ja kuidas seda kajastatakse. “Kui veel mõne aasta eest võis lugeda ütlemisi nagu “kaasaegse kunsti maine ei ole kunagi olnud nii madal”, siis hetkel tundub, et madalseisust on üle saadud. Seda suuresti tänu võimendunud ning mitmekülgsemaks muutunud kunstisündmuste kajastusele,” leiab Esko.

ANNE VETIK

Kiina Vargol (22) on mitu rauda korraga tules. Kui skandaalse estraadipunktrio Deathcats trummarina publiku terava tähelepanu pälvinud artist ei tegele soolo­plaadi komponeerimise või salvestamisega, võib teda kohata ­Kristjan ­Pärna (East Trading Wang, One Dollar Project) lounge-grunge-projektis Feeding Line kitarri sõrmitsemas või “kehana” Kurjami löökriistamängijat asendamas.

Kiina hakkas klaverit õppima viieaastaselt ja läks seitsmeselt üle viiulile, mida mängis Tartu 1. muusikakoolis kuus aastat, osaledes selle kõrval Karlova gümnaasiumi laulukooris ja proovides muid instrumente, kuni tuli muusikakoolist ära ja jätkas viiuliharjutamist Karlovas.

“11aastaselt sain aru, et ­trummid on minu pill,” nendib Kiina, kes hak­kas sellal käima Tartu klubi Rock’n’Roll trummiringis, kus teda õpetas Keio Münti. “Keio motiveeris mind hullult ja teised rääkisid ka, et “sul on hea reaktsioonikiirus ja saad biidist aru”.”

“KUI ÕPETAJA MÕNIKORD kohale ei jõudnud, lonkisid teised minema, mina jäin harjutama,” muigab neli aastat keldriklubis trumme tagunud Kiina. “Mul oli pleier ja kaks kassetti – Jimi Hendrix ja Rage Against The Machine. Panin klapid pähe ja mängisin nende järgi.”

14aastaselt liitus Kiina “poistebändiga” Smokes Let’s Go, kus lõi kaasa viis aastat. “See oli hullult kihvt bänd, sest ma ei pidanud seal laulma, vaid sain keskenduda trummidele,” kommenteerib Kiina. Lauljakarjäär algas, kui kaveribänd võttis kavva Dusty Springfieldi pala “Son of a Preacher Man”.

“Proovisin korraga mängida trumme ja laulda; ei saanud hakkama,” meenutab multiinstrumentalist. “Aga ma tahtsin! Jäin pärast proovi keldrisse ja harjutasin üksi. Kahe nädala pärast tuli juba välja.”

2011. aasta algupoolel pani Kiina koos laulva kitarristi ­Meelika “Luka” Lukneri ja basskitarrist Kristi Karroga kokku trio Death­cats, mille lavadebüüt saabus juba festivalil Aprillikivi.

Kiiresti käima läinud bänd kogus kuulsust, millest mitte kõik polnud hea. Tallinnas Kodu baaris antud vastuoluline kontsert tekitas muusikafoorumis Rada7 teeklaasi-tormi, kus mitu skene alustala soo- ja põlvkonnaküsimustes vaidlema jäid.

DEATHCATSI PIKIM HÜPE OLI ringreis Poolas koos Nevesise ja Tolmunud Mesipuuga. Nevesise mänedžer ­Kaido Kirikmäe püüdis põrandaalust bändi peavoolu lülitada, kuid meedia tähelepanu, fotosessioonid ja muud kohustused tõid kaasa motivatsioonikriisi. “Mina hullult tahtsin seda rida ajada, et teeme ikka rohkem proove ja lugusid, sest meil on hea vibe ja klapp, aga järsku see enam ei toiminud,” mäletab Kiina.

Praegu jätkab ta ainsana aktiivselt muusikuteed. Luka enam soololugusid Sound­cloudi ei postita; Kristi õpib ülikoolis ajakirjandust.

Kiina praegune muusika paigutub traditsiooni, mida ­Eestis ­palju pole viljeldud. See, kuidas ta USA “karjakumuusikasse” ­alternatiivrokki ja indie’t punub, on lummav – nagu tantsiksid P. J. Harvey, 16 Horse­power ja Scout Niblett ümber ­Johnny Cashi pärandi. Vormistada aitab tal seda MKDK analoogstuudios peene tunnetusega helirežissöör ­Heikki Tikas.

MUUDE TOIMETUSTE KÕRVAL uurib ­Kiina ka muusika­turunduse köögipoolt. “Ilma selleta läbi ei löö, ehkki oma muusika iga tahu kontrollimine jätab puhtaks loominguks vähem aega.” Kiinat see siiski ei heiduta – teadlikult pole ta välja mõelnud tagavaraplaani popkarjäärile.

“Ma isegi ei kaalu võimalust tegelda muu kui muusikaga,” teatab ta enesekindlalt. Jääme huviga järgmisi tulemusi ootama.

MART KALVET

Eero Mander (38) ja tulevikutäht!?!

Nojah, noh, eks ta ole. Esimest korda intervjueerisin ma Eero Mandrit umbes 20 aastat tagasi. Siis oli ta üks tegutseva neljapealise DJ-pundi Neuron Phase liige (koos ­Kalev Kaa, Anti Aaveri ja Tristan Priimäega), kes importis uut ja erutavat klubikultuuri Tartusse. Mõjukas DJ ja promootor ööelus on Mander seniajani, juba 11 aastat korraldab ta juhtivat drum’n’bass’ile keskendunud ­peosarja Sin City. Ikkagi, niisiis, mis tulevikutäht?

Eero Mander ja tema Pühaste pruulikoda on uus plahvatus õllerevolutsioonis. Sellepärast.

EERO JÕUDIS ­KÄSITÖÖÕLLE­KIRIKUSSE tänu Belgia õlledele, mida juhuslikult maitsma sattus. “Maitsemeel vaikselt arenes, hakkasin uusi põnevaid maitseid jahtima. Sai selgeks, et õlu võib olla palju enamat kui iseloomutu massilaager. Siis tulid IPAd ja kõik muu,” kirjeldab Eero kuidas klõps ära käis.

Ja märjukese maailm imes Eero endasse. Enne kui ta pruulima hakkas, viis end põhjalikult teemaga kurssi – luges palju erialast kirjandust, kolas netifoorumites, käis uudis­tamas USA läänekalda pruulikodasid, kus tekivad tema hinnangul endiselt kõige uuenduslikumad õlleideed.

“Kui mulle midagi meeldima hakkab, siis mul on komme süvitsi minna. Sain üsna tugeva teoreetilise põhja, pruulimiseni jõudes oli juba täitsa kindel tunne. Esimene linnastest tehtud õlu oli American Pale Ale (APA), mis õnnestus kohe nii, et seda poleks häbi ka müüa olnud.”

Ja miks tekkis üldse tahtmine ise pruulima hakata?

“Eks ikka DIY, tahtmine oma kätega head õlut teha. Väga mõnus tunne on, kui enda meisterdatud värskest IPAst vunts vahule läheb.”

MANDER KATSETAS ERINEVATE õllede kokku keetmisega ja peagi hakati craft beer-vandeseltslaste seas kahistama temast kui geeniusest, kes, loodetavalt, varsti pruulikoja avab. Pühaste pruulikoda on praeguseks kaks marki – must IPA Nokturn ja topelt-IPA Mosaiik – välja valanud ja kiidusõnad jätkuvad.

Õllearvustusi avaldav Gambrinuse õllepäevik hüüdis Mosaiigi kohta muu hulgas järgmist: “Keskmise kehaga, mõõdukalt karboniseerunud paletiga, mõrkjas-magusakas-hapukas-mõrkjas-magusakas-vürtsikas-mõrkja buketiga ÜBERRÜÜBE! Keeruline, aga neetult mõnus. Uus ja võluv. Suveootus sinu klaasis!”

Pühaste tegutseb gypsy-brewer’ina. See tähendab, et oma ­pruulikoda pole, neste segatakse, keedetakse, kääritatakse võõrastes anumates, mida üüritakse. Ja Pühaste varukodu on Nõmmel asuv Põhjala pind. Maitseõlletähed Põhjalas on samuti Manderi ande austajad. Kõneleb Enn Parel Põhjalast: “Eero on minu arvates üks Eesti parimaid pruulmeistreid ja tema fenomenaalsed õlled on olnud kodupruulidena õllesõprade radaritel juba mitu aastat. Mäletan seniajani Tezcatlipocat, mis oli üks parimaid black-IPAsid, mida joonud olen. Eerol on hea maitse, kindel käsi ja kõik tehnilised teadmised, et pruuli-superstaariks saada. Põhjalal on olnud hea meel teha Pühaste kuttidega koostööd ja pakkuda neile võimalust teha ka oma esimesed ametlikud pruulid. Nokturn andis juba hitihoiatuse ja Mosaiik pani maitsemeele plahvatama – tegemist on kindlasti ühe parima õllega, mis kunagi Eestis pruulitud.”

Eero lubab jätkata humalapommidega. Järgmine, märtsiks valmiv õlu on topelt-IPA, kus pearõhk on tuttuuel USA humalasordil Equinox.

Mander on nüüd olukorras, kus esiotsa pigem hubase hobina alustatud tegevus on ta täielikult endasse haaranud ja praegu paistab, et tulevik on tal sellega seotud.

KUI MUUSIKAINIMESTEL palutakse loetleda neid kõige rohkem mõjutanud plaate, siis õlleinimestel tuleb mõistagi ritta panna viis enim mõjutanud õlut. Eero, palun!

“Rochefort 10 – üks belglaste tippsaavutusi. Ilmselt kõige enam mu arusaamist õllest muutnud õlu. Peaaegu sama hea kui Westvleteren 12, kuid oluliselt lihtsam kätte saada. Brew Dog Punk IPA – esimene IPA, rabas oma puuviljase värskusega. Stone 15th Anniversary Escondidian Black Imperial IPA – jaburalt hea must IPA. Parim selle stiili esindaja, mida maitsnud olen. Russian River Temptation – esimene sour, mis mulle tõeliselt muljet avaldas. Russian Riveri õlled on tegelikult kõik meistriteosed. Russian River Pliny the Elder – väidetavalt maailma esimene topelt-IPA, üks võimsama buketiga IPAsid. Tõeline humalafriigi unistus.”

SIIM NESTOR

Vandeadvokaat Eeva Mägi (27) karjääri pöördepunkt oli suvel 2008. Kolm kuud psühhiaatriakliiniku hooldajana andis tõestust, et advokaaditöö polegi kõige hullem amet maailmas.

“NAGU NOORTEL INIMESTEL IKKA, on mul peas kihanud vahetevahel lausa eluplaanide paraad,” tunnistab Mägi. “Juura­õpingute ajal näiteks tundus mulle, et ehk on arstiteadus ja selle üks keerulisemaid valdkondi, psühhiaatria, minu tegelik cup of tea. Nii ma siis läksin suvisel ülikoolivaheajal, 21aastaselt Tallinna Paldiski maantee psühhiaatriahaiglasse hooldajaks, et alustada selle valdkonna lävepakult. Kellelegi ülekohut tegemata ja ennast kergitamata julgen ütelda, et see ei ole nõrganärviliste amet. Nägin väga noorelt seda poolt elust, kus haigus, hullus ja surm kõnnivad käsikäes, ja sain ka aru, et psühhiaatrit minust ei saa.”

Pärast toda suve läks Mägi õiguseriala kolmandale kursusele märksa motiveeritumalt kui varem. Keskkooli järel tahtis Mägi õieti õppida hoopis filmikunsti. Asjaolude kokkulangemise tõttu ei õnnestunud tal aga filmikooli kandideerida. Tema ema, tuntud vandeadvokaat Maria Mägi-Rohtmets soovitas siiski alustuseks omandada mingigi akadeemiline haridus.

“Ta ei suunanud mind otseselt juurani, aga ta arvas, et film pole esimeseks valikuks kõige parem,” ütleb Mägi, kes paar aastat tagasi astus siiski Balti Filmi- ja Meediakooli dokumentaalfilmirežii erialale.

Juba kevadeks peaks valmima tema lõputöö, dokumentaalfilm Pähkla küla staartraktoristi Arkaadi elust Nõukogude Liidu lagunemise järel. Mägi püüab kirjeldada ühe inimese elu pärast seda, kui kõik korraga laguneb. “Tahan näidata, kuidas on kulgenud ühe minu lapsepõlve kodukandi mehe, kunagise tubli traktoristi elu muutuva ühiskonna keerises.” Eeva on pärit Saaremaalt.

Samas kinnitab Mägi, et ka õigusteadus on talle südamelähedane ja eriliseks huviks avaras õigusmaailmas on just autoriõiguste temaatika, mis oli tema bakalaureuse-, magistri- ja on ka doktoritöö keskmes. Lühikese ajaga on tal kujunenud sidemed Eesti loomeliitudega. Ka bakalaureusetöös esitas ta küsimuse, milline oli arhitekti sõnaõigus Sakala keskuse lammutamisel. Selgus, et nõusolekut sel puhul küsiti, aga Mägi soovis põhjalikumalt uurida, millised õigused autoritel pärast tööde üleandmist jäävad. Ta jätkas intellektuaalomandiõiguse alaseid õpinguid korraga kahes doktorantuuris, nii Tartus kui ka Tallinna Tehnikaülikoolis. Viimases loeb ta lektorina autoriõigust, lisaks filmikool ja advokaadi igapäevatöö. Mägi osales möödunud aasta kõige kõmulisemas perevägivalla asjas, kui kaitses kohtus seltskonnatähte Triin Tulevit. Tema klient võitis esimeses astmes ja sai kahjutasu.

KUIDAS TA SEDA KÕIKE JAKSAB? “Tegelikult see polegi nii raske. Nagu ütles minu Tallinna Reaalkooli klassijuhataja-füüsikaõpetaja Jaak Saukas: “Aeg on füüsikaline nähtus. Aja puudus on lihtsalt aja planeerimatus.””

Hiljaaegu sai Mägi taskusse ka väikelaevakapteni paberid ning saab nüüd ise sõita paadiga Saaremaalt Vilsandile.

KRISTJAN PIHL

26. oktoober 1985. Treener August Sokk saadab TPI ning Tallinna Remondi- ja Ehitustrusti mängus platsile alles 14aastase Gert ­Kullamäe. Poisi, kellest hiljem saab üks armastatumaid mängijaid Eesti korvpalli ajaloos, debüüti koduliigas jäävad tähistama 14 minutit ja 2 punkti. TPI võidab. Paar päeva hiljem võtab Spordileht episoodi kokku sõnadega: “Meeste mängu poisid (lisaks Kullamäele sai tuleristsed ka 15aastane Raul Suurorg) igatahes ära ei rikkunud.” Mõni aasta hiljem on Kullamäe juba Liidu meister ja Euroopa kuues, mängijakarjääri lõpuks ka Leedu, Belgia, Hollandi ja seitsmekordne Eesti meister ning Valgetähe V klassi teenetemärgi kavaler.

Möödub 29 aastat ja ühest säravast karjäärist saab ametlikult dünastia. 14. novembril 2014 astub Eesti Meistriliigas esimest korda platsile 15aastane Kristian ­Kullamäe ja viskab Tartu Ülikool / Rocki (kus peatreeneriks isa Gert) vastu 9 punkti. Erinevalt oma isast, kes oli selles vanuses lihtsalt üks andekas koolipoiss, on Kristian juba kuulus. Kaks aastat tagasi sai ta hakkama Eesti oludes ennenägematu saavutusega, kui viskas ühes noorteklassi mängus 90 punkti. Sestsaadik on korvpallimeedia “väikesel Kullamäel” ikka silma peal hoidnud. Põhjust annab ta selleks kaugelt rohkem kui ainult perekonnanimega. Näiteks jaanuarikuisel turniiril aitas Kullamäe hea mäng Eesti kuni 16aastaste koondisel esikohta otsustanud mängus Lätist jagu saada ja see on Euroopa korvpalli tänaseid jõujooni arvestades väga kõva sõna. Tribüünil jälgis mängu Salva Mendez, hispaanlasest spordiagent, tänu kellele on Eestist lombi taha mängima jõudnud Janari Jõesaar ja Rauno Nurger. “Poiss mängib väga targalt,” iseloomustab Mendez Kullamäed. “Viskab hästi nii keskpositsioonilt kui kaugelt, oskab kontrollida mängutempot ja on eriti hea läbimurretel. Temal tasub silma peal hoida.”

Mendez ise jahib Baltikumis pisut pikemaid kui Kullamäe. Selliseid, kel kasvu juba kaks meetrit. Audentese Spordigümnaasiumi 9. klassis õppival Kristianil on pikkust 188 cm, aga ta usub, et kümmekond tuleb lisa. Tagamängija jaoks sellest piisab, et läbi lüüa. “On tõsi, et agendid vaatavad pikemaid, aga mulle annab see vaid lisamotivatsiooni,” sõnab Kristian. Vestluses jätab ta küpse ja asjaliku mulje. “Koolis üritan ikka igas aines viitele õppida. Kolmesid tunnistusel pole. Korvpallurikarjäär ei kesta ju kuigi kaua ja haridus on kõige tähtsam.” Lasteaia viimases rühmas korvpallitrenniga algust teinud noorukil on nädalas kaheksa-üheksa trenni, aga sellest isu täis ei saa. “Varahommikuti tuleb ikka aega leida, et 100–200 viset teha, oma nõrku külgi täiustada.”

Seni kõige põnevamaks paigaks, kuhu korvpall teda viinud on, peab Kristian Vene autotööstuse pealinna Togliattit. Kevadel ootab ees reis Rootsi Põhjamaade meistrivõistlustele, suve lõpus Bulgaariasse Euroopa meistrivõistlustele (B-divisjon). Kullamäe on seal tõenäoliselt meie noortekoondise liider, aga see on alles algus. Mida tulevik võiks tuua? “Omad eesmärgid on olemas, eks ikka Euroliiga ja NBA, nagu kõigil. Praegu on tähtis areneda ja terve püsida.”

Muide, eluaegse tallinlasena peab Kullamäe Kalevi ja Rocki suures vastasseisus pöialt Tartu meeskonnale.

JANAR FILIPPOV

Ruumist saab koht samamoodi, nagu faktist saab fiktsioon. Kui igapäevane nähtus asetatakse uude valgusesse – näiteks bussipilet skannitakse sisse ning riputatakse internetti üles –, saab temast kunstiobjekt. Muidugi oleneb, kelle jaoks, aga õiges meeleseisundis tundub ka lihtne žest erilisena.

Liina Pääsuke (24) on õigupoolest minu klassiõde, nii et ma ei oska ega saa temast neutraalselt kirjutada. Aga peaaegu kuus aastat tagasi skannitud bussipilet liinil Paide-Väätsa (hind seitse krooni) kummitab mind siiani, sest see – kõige esimene Liina kunstitöö, mida ma nägin – on justkui sünonüümiks kogu tema hilisemale loomingule. See tähendab: Liina üllatab. Alati. Ning muudab ruumi kohaks ja fakti fiktsiooniks.

“PRAEGU ON MINU PROJEKT SEE, et ma lülitan end välja, et siis uuesti restart teha,” räägib eelmisel sügisel Viini Kunstiakadeemiasse skulptuuri ja installatsiooni tudeerima läinud Liina. Enne Austriasse kolimist õppis ta paar aastat EKAs fotograafiat, kuid tema sõnul läks seal kõik lõpuks liiga matemaatiliseks ja ta ei osanud enam loomingulisust üles leida. Siis võttis Liina aasta vabaks, kolis Sõle tänavale üheksakordsesse majja (hommikul ärgates paistis aknast Toompea) ja sattus juhuslikult Koplisse kunstnik Kadi Estlandi assistendiks.

Nimelt avati 2012. aastal endise juuksurisalongi ruumides Nancy Nakamura Ideederiiul – galerii, mille eesmärgiks on pakkuda alternatiivi kesklinna kunstielule, lõimides oma tegevusse ka kohalikud elanikud. Samas ei ole galerii eesmärgiks tegeleda konkreetselt sotsiaalprojektide või hoopis dokumentaalse kunstiga – tõde on kusagil vahepeal.

Kuid tegelikult väldib Liina suurte sõnade tegemist. “Olen aru saanud, et mul on vaja avalikult hoopis ähmaseid asju öelda,” nendib ta. See tähendab: see, mis Liina teeb, on küll vormiliselt selge, kuid vaatajale ei ole puust ette ja punaseks tehtud seda, mida tegelikult peaks tööst välja lugema.

... Ning mulle näib, et ka Liina ise on selline inimene, kelle puhul ei saa konkreetsetest piiridest rääkida. Aga alati võib oletada, mis talle tähtis on. Sest temale olulised paigad ja inimesed ja esemed satuvad ühel hetkel omalaadseteks kunstiobjektideks – igapäevasest saab lugu, mida jutustada.

“See tunne, kui ma näiteks tolle bussipileti sisse skannisin – see tuleb loogiliselt. Ma isegi ei mõtle, et see on objektistamine. Ma arvan, et see on minu viis organiseerida oma elu,” on Liina enda kommentaar minu tähelepanekule.

Nii valmis tal 2012. aastal installatsioon pealkirjaga “Hädaabikomplekt”, mis koosneb viiest etüüdist Eric ­Anderseni tööle “In Case of Emergency” (1980), kus kunstnik oli ovaalsele paberile kleepinud valge välgumihkli ning kirja: “In case of emergency / push red button / empty ­lighter in approximately / 33 min 14 sec” (ohu korral vajuta punast nuppu ja tühjenda välgumihkel umbes 33 minuti ja 14 sekundiga). Liina töö koosneb joonistustest, postkaartidest ning 14 välgumihkliga puukastist, kusjuures kõik välgumihklid olid tõepoolest tühjaks lastud, nagu eeskuju seda nõuab.

LIINA KUNSTI VÕIKSKI VÕTTA KOKKU raamatupealkirjaga “­Igapäevased praktikad”, mille autor Michel de ­Certeau teeb muuseas juttu ka sellest, kuidas ruum kohaks muutub. Nii saab diivanist valgustusliku hetke oota­mise nurk – ning ka eraldi objekt, veebist reaalajas jälgitav installatsioon. “See nurk tuligi sellest, et ma sain aru, et pean vahepeal niisama ka olema, ilma et ma millegi peale paaniliselt mõtleksin,” selgitab Liina, kes on eelkõige mõttetöö, mitte protsessi suhtes nõudlik. “Aga küll see hea mõte ikkagi tuleb,” teab ta. Ning nädal enne näituse ülespanemist on kõige parem aeg üldse ja selle nimel tasub kannatada, isegi kui näitusepohmell on paratamatu.

Ent kui täit tõtt rääkida, siis Liina alles otsib seda õiget vormi. “Praegu kadestan ma maalikunstnikke, sest neil on lõuend ja värvid ehk põhimaterjal olemas, aga mul ei ole seda kunagi – sellepärast ma materjali oma elust välja tõmbangi.” Ja Viinis on ruumi, et uusi väljundeid leida.

HANNA LINDA KORP

jumolanuoli ï nimizi

nouli se han oli omo bou

jumola soud’ni iohovi

 

See on varaseim läänemeresoome keele kirjapanek. Pärineb 13. sajandi algusest. Nõukogude teadlane Artemi Artsihhovski leidis need read aastal 1957 Novgorodi lähistelt. Teadlaste käsitluste kohaselt võib see olla vanne või äikesevastane loits. Kaheksa sajandit hiljem on see artisti Threes and Will albumi “Sea Fourth”…

“Ega kellelegi pole vaja,” ütleb Threes and Will – oma pärisnime jätab ta enda teada, aga ta on 26aastane ja ajaloo magistrant – “et välk seda kassetti kuulates majja sisse lööb. Siiani on, nii palju kui mina tean, loits ka töötanud. Muidugi tundus äikese vastane loits või viide äikesega seotud jumalusele sobivat ka albumi ümbrisega. Sellel on kujutatud Roman von Ungern-Sternbergi ehk arvatavat vägivaldse budistliku jumaluse Mahakala reinkarnatsiooni ning Mahakalat ennast.”

Daamid ja härrad, kel julgust sisse astumiseks jagub, tere tulemast Threes and Willi kõrgete lagedega paleesse, mille pragulistel seintel heiastuvad sünged etapid aegade tagant ja neid saadab hüpnootiline, ragisev, raskesti dešifreeritavate sõnumitega minimalistlik noise-rock. Olgu hoiatatud, et see ehitis pole distortion’i- ja lo-fi-talumatusega inimestele või neile, keda vaevab allergia abstraktsuse vastu.

Threes and Will lõbustab end muusika tegemisega aasta 2010 algusest. Iseõppijana salvestab ta peamiselt kodus – ühe laenatud nelja keelega kitarri, paari pedaali ja odavama otsa Ibanezi bassiga. Trummipartiid mängib kas ise sisse või monteerib kokku. Kui kodus lindistamissoonele satub, siis salvestab reeglina palju korraga.

“Kui ma muusikat tegema hakkasin, kuulasin suurel hulgal noise-rock’i, doom’i, stoner rock’i ja psühhedeeliat,” ütleb Threes and Will. “Sellest tulenevalt mõtlesin mingi aeg ka ise midagi lindistada. Huerequeque’iga (teine kodumaine põrandaalune müra-artist – S. N.) koos sai samuti tollal mingisuguseid proove tehtud. Muidugi, enda lindistatud materjal kujunes suhteliselt veidraks noise-rock’iks, garage-doom’iks, drone’iks ning noisiks, mis on võib-olla ebakonventsionaalsem kui see, mida ise enamasti kuulan. Idee lindistatud materjali mingis vormis avaldada tekkis hiljem. See oli osalt seotud mõnda aega USAs elamise ning õppimisega ning hulga üsna tundmatute noise-rock’i, black metal’i ja noisi bändide laivide külastamisega. Sealt tekkis idee, et miks mitte ka iseenda materjali avaldada.”

Tänase seisuga on Threes and Willil ilmunud kaks kassetti Tallinnas tegutseva pisifirma Trash Can Dance alt. Üks split-kassett Huerequeque’iga briti plaadifirma Blue Tapes juures (firma tuntuimad väljalasked on Katie Gatelylt ja weird-laps Henry Plotnickilt). Ukraina plaadimärk Depressive Illusions on ilmutanud jällegi tema teise projekti Goebbels and the Plasmamammoths EP-plaadi “More Morphine”. Ka sellel muusikal on lugu ümber.

“Plasmamammutite temaatika tuli peale lindistamist. Tollal vaatasin 1983. aasta Jaapani filmi “Nankyoku Monogatari”, mis kujutab 1958. aasta jaapanlaste polaarekspeditsiooni, mida saatis ebaõnnestumine, mistõttu olid ekspeditsioonis osalejad sunnitud 15 husky koera 11 kuuks ilma toiduta baaslaagrisse jätma. Paar koera jäi ka ellu. Film on tehtud koerte perspektiivist. Sidusin seda kuidagi temaatika mõttes veidrate vandenõuteooriatega natside polaarbaasidest ning õõnsa maakera kontseptsiooniga.”

Kui tal sedavõrd massiivsed ja komplekssed stoorid ragisevate lugude ümber on, siis äkki ta neist stooridest muusika loomist alustabki … ?

“Üldiselt ma lindistades mingile temaatikale ei mõtle. Kahtlemata võib mingisugune obskuurne film või ka raamat pakkuda teatud atmosfääri, aga üldjuhul tuleb loo nimi või albumi temaatika pärast muusika linti võtmist. Lugu “­Kinjika Died On The Fifth” on näiteks seotud Austraalia aborigeenide ­Kurdaitcha ehk rituaalse hukkaja traditsiooniga. “Ikh Khüree” tundus instrumentaalselt tagantjärele tabavat hästi Roman von Ungern-Sternbergi poolset Ulaanbaatari vallutamist. Ootamatu rünnak ja võit palju arvukama vaenlase üle, kus hirmunud ellujääjad on rääkinud, nagu neid ei oleks rünnanud üldsegi inimesed. Ühesõnaga tulevad loo nimed ja kõik kontseptsioonid ning temaatika hiljem.”

Müramuusikale – Threes and Will lahterdab end ise drone-rock’i või noise-rock’i alla laiemas mõttes – kõige sagedamini tehtav etteheide kõlab umbes nii, et see muusika on surnud punkt. Et sealt pole võimalik justkui edasi ­liikuda; ega täpselt aru saada, milline ragin on parem mõnest teisest raginas. Aga kuidas Threes and Will soovitab ­algajatel müramuusika võlud selgeks saada?

 “Eks ta nii ole,” kostab ta. “Et kui võtta kohe ette mingisugused tuntud, tinglikult, harsh noise artistid – nagu Merzbow, Voltigeurs, või näiteks mõni Eesti bänd, nagu Viru Realist, või ükskõik milline underground-noise’i kollektiiv –, siis võib-olla on esmapilgul keeruline mõista, mis võlusid selles suhteliselt abstraktses müras võib leida. Aga eks ainus viis nende võludeni jõuda on lihtsalt teatava hulga materjali läbitöötamine. Hea noise pole lihtsalt staatiline müra, vaid materjal hulga nüanssidega, mis algul võib täiesti kahe silma vahele jääda. Hea ja halva vahel vahet tegemine on üldse ääretult subjektiivne. Näiteks võib mõnele istuda väga Steve Albini saund ning Shellac, aga mõnele on see täiesti vastukarva, kuid Unsane näiteks istub väga. Samas on mõlemad noise-rock’i korüfeed. Sama subjektiivsus ilmselt loeb ka noisi kuulamisel.”

Ma omalt poolt soovitaks müraõpinguid alustada kas või Threes and Willi teostest. Tema bandcampis on teosed kuulda (threesandwill.bandcamp.com/) ja krautroki suunitluse järgijana on seal rohkelt kordusi, mis kehaosad võnkuma panevad. Õhku, värve, stoorisid on seal samuti ohtralt.

SIIM NESTOR

Sander Õigus (25) on üks ­eesti eesmärgikindlamaid koomikuid. Mida rohkem räägitakse, kuidas eesti keeles ei saa stand-up’i teha või kuidas eesti keeles inglise kultuuriruumist tulnud stand-up’i formaat lihtsalt ei tööta, seda tugevamini ta oma sõrad maha surub ja vastupidist tõestab. Õigemini, ei olegi vaja suruda, sest ta tõestab seda ikka ja jälle mängleva kergusega.

KIIRE JA NUTIKA SÕNASEADMISEGA kasutab Sander oma naljades igakülgselt eesti keele värvikust ja lisab sellele omalt poolt põnevaid pooltoone. Oma naljades võtab ta ette kõike ja kõiki, ka iseennast. Ta ei tegele ühiskonnas eksisteerivate piiride kompamisega, vaid astub neist julgelt üle ja jätab need kaugele seljataha. Ise ütleb ta selle kohta, et tema mugavustsoon on teiste inimeste ebamugavustsoon.

Eesti keelele ei keskendu Sander mitte sellepärast, et inglise keele oskuses midagi puudu oleks. Tema esimene eesmärk oli see, et tekitada seni valdavalt ingliskeelselt arenevas Eesti stand-up’is korralik ja järjepidev eestikeelne skene. Arvestades, et Comedy Estonial oli aasta lõpus Vabalaval suur eestikeelne etendus ja Comedy Estonia noorte edust innustatuna on hakanud stand-up’i poole kiikama ka tuntud Eesti teatritegelased, võiks öelda, et Sander on esimese eesmärgi saavutanud ja eestikeelne püstijalakomöödia lumepall on kenasti veerema lükatud. See esimene suur eestikeelne etendus läks Sandri sõnul lausa nii hästi, et lähiajal on plaanis kordusetendused üle kogu Eesti – lumepallist on saamas laviin.

Järgmine plaan ongi aastaid avatud mikrofoni õhtutel ja pisematel etendustel oma oskusi lihvinud noormehel püsti panna suurem isiklik etendus. Kaugematest plaanidest rääkides on Sander napisõnaline ja tahab pigem ellu viia need asjad, mille tarvis kodutöö juba tehtud. Ja pärast esimest isiklikku sõud tuleb kirjutada teine ja kolmas ja siis kümme veel. Kuigi Sander veel piiri taha ei kiika, on kõigil stand-up-koomikutel alati kusagil kuklas pisike mõttepojake sellest, kuidas oma naljadega kogu maailm naerukrampidesse saada.

SANDER ON PÄRIT TARTUST, aga passis on sünnikohaks Alatskivi. Sander õppis Tartu ülikoolis majandust, kui taipas, et tahaks midagi praktilist, päris ametit, ja läks EMÜsse ehitusinseneriks õppima. Umbes sel ajal jõudis ta ka stand-up’i juurde ja avastas tänu sellele, et tore on teha asju, mis päriselt ka endale meeldivad. Sander on hea näide sellest, mis saab siis, kui üks tubli ja asjalik noormees võtab ette sellise julgustüki, et jätab aasta enne diplomi saamist päeva pealt ülikooli pooleli ja läheb hoopis kutsekasse kokaks õppima. Mis siis saab? Nalja saab, ja palju. Sander räägibki, et hakkas koomikuks sellepärast, et nägi päris koomikuid ja sai aru, et ka tema võiks seda teha, mitte püüda elada kellegi teise normide järgi ja normaalseid asju mõelda.

KEIU MUST

Maria Sidorenko (27), tütarlaps Narvast, on tubli töömesilane. Disainerina, kelle põhiliseks väljendusvahendiks on keraamika, tegeleb ta vilkalt uute oskuste omandamise, iseenda ning muidugi ka oma toodete arendamisega. Eesti Kunstiakadeemia keraamikaõpet vedav professor Urmas ­Puhkan kirjeldab Mariat kui ideaalset üliõpilast, kes kuulab, võtab õppust ja teeb alati kõik ära. Ja sellele lisandub veel osalemine konkurssidel ning oma loome edukas turustamine – mida veel tahta!

NARVAST ON MARIA KAASA SAANUD tugeva klassikalise kunstihariduse, mis on suurepärane alus keraamikule, kellele käelise ­eneseväljenduse valdamine on kahtlemata eelis. Noor talent on ka EKA keraamika osakonna 2012. aasta Ilmar Palmi preemia laureaat ning saanud päris traditsioonilises valdkonnas ehk siis Olustveres korraldataval Baltimaade savitreimisvõistlusel naiste seas esikoha.

Maria on end täiendanud Prahas, möödunud sügise ja talvehaku õppis kunstiakadeemia magistrant aga Soomes Aalto ülikoolis. Nagu teisi seal tudeerinud noori, on tedagi võlunud ülikooli avatud ja suurepärase sisseseadega töökojad, tasuta materjalid ning sõbralik ja toetav õpikeskkond. Näiteks tegi ta hiljuti Helsingis merikurgist inspireeritud värvitud portselanist serviisi – väljast veidi ogalise ja tumehalli, seest helesinise. “Mulle meeldib vormiga eksperimenteerida!” ütleb Maria.

Sidorenko asju on praegu ­Eesti mõistes päris laialt müügil. ­Eriti edukalt läheb tema sõna otseses mõttes kõrvadega tassidel “Uho”. Neist rohkemgi sümpatiseerib mulle tema kõrvakujuline pross. Hõrgumale maitsele peaks aga meeldima tema tahulised portselankausikesed nimega “Yapu”, mis kandideerisid möödunud aastal ka tootedisaini auhinnale Bruno. Need on õhkõrnad portselannõud, mis on väljast valged ja seest oranžikaskollakad ning mis tänu oma kujule mõnusalt peos istuvad. Väga kenad on ka esiti viies malbes toonis tehtavad portselanist minivaasid “5V” (kõrgus 6,5 cm), kuhu saab ka päriselt lilleõie panna. “Mulle meeldib teha vabamaid, loomulikumaid asju kui need, mis tehasest pärit,” rõhutab Maria oma teostest rääkides.

Varasematest töödest võiks esile tõsta ilusa puhta joonega restorani Kamahouse jaoks ja laiemalt kamasöömiseks mõeldud komplekti “Kama” (2012), kus nõud moodustavad kokku panduna rahvusliku sinimustvalge trikoloori. “Mulle on tähtis ausus,” ütleb Maria. Selgelt autori käekirjaga, kuid kasutajate ja tellijate vajadustest lähtuvaid nõusid on ta kujundanud mitmele tuntud söögikohale, nagu F-hoone, Pädaste mõis (imeilusad hiina stiilis siniste linnukeste jalajälgedega portselannõud!), Kapten Tenkeš, Neikid. Valatud portselanobjektidest on ta rahul restoranidesse, aga ka koju sobiva sinivalge majakaga, mida valgustab teeküünal ning mis koosneb tegelikult suupistete alustest. Tõepoolest, sellist nutikat, küpset, kuid üllatuslikku lähenemist ootaks pigem mõnelt nimekalt välismaiselt disainipoelt või -kaubamärgilt!

Sarnaselt oma emaga on Maria, kes mõni aasta tagasi kandis veel emaga sama perekonnanime Sopina (teadmiseks neile, kes tema tööde vastu põhjalikumat huvi tunnevad), esinenud korduvalt ka Virumaa maalinäitustel, peaasjalikult Narvas ja Jõhvis.

HETKEL VÕIKS SIISKI ÖELDA, et disainerina on üldsusele veel tuntum Maria abikaasa Pavel ­Sidorenko, kes samuti viljaka autorina on kuju andnud mitmesugustele esemetele; teinud vallatuid vuntse, valgusteid, vineermööblit. Eriti menukateks on mitte ainult meil, vaid ka paljudes välisriikides (näiteks Saksamaal) osutunud vinüülplaatidest tehtud kellad. Muide, selliseid kellasid, aga ka vinüülehteid on disaininud ka Maria. Võiks üldistada, et mõlemad Sidorenkod teevad mängulisi, ent siiski praktilisi asju.

Väga hästi on käima läinud mitte ainult Sidorenkode kellasid, vaid ka muid tooteid ja teisi brände müüv võrgupood Upstairs (www.upstairs-shop.com), mille on üles leidnud ostjad kogu maailmast. Lähiaastail tahakski Maria rohkem pühenduda perefirma arendamisele.

KARIN PAULUS

Jaanika Arum (28) lõpetas 2014. aastal EMTA lavakunstikooli draamanäitlejana, töötab teatris Vanemuine ja teeb aina olulisemaid filmirolle. “Ma olin umbes viieaastane, kui telekast jooksis “Twin Peaks”. Mu lapsepõlve üks eredamaid mälestusi on see, kuidas ma seda ootan. See oli midagi nii kaasahaaravat ja hirmutavat,” kirjeldab Jaanika oma esimesi tundeid näitlejaameti vastu. “Hakkasin esimest korda mõtlema, kuidas näitlejad seda teevad. Tahtsin nii väga teada, mis tunne on olla selle maailma sees.”

Jaanika kasvas üles Pärnumaal Paikuse alevikus ja ta meenutab noorust väikeses kohas kerge muigega. “See oli tõeline elukool. Peamiselt aeti asju bussipeatuse taga või paadikuuri juures.”

TEMA EMA ON SIBERI venelane ja isa itaalia-saksa verd. Vanemad kohtusid, kui ema saadeti Pärnusse kuurorti. “Ema poolt olen pärit Prokopjevski väikelinnast Siberis. See on söekaevanduslinn, kus suurem osa mehi töötab kaevuritena ja linnale langeb must suits kaevanduse korstnatest, alevivahelised teed on kaetud söekattega,” räägib Jaanika. “Mul on seal umbes 30 lähisugulast, suurem osa neist ei ole välismaal käinud. Seal on nõukogude ajale kohaselt propagandaplakatid, iga nurga peal Lenini kujud, ladad ja žigulid, korrumpeerunud ametnikud. Tänaval kõndides peab jälgima, et ei astuks kasutatud süstla otsa. Teise külje pealt on seal imeilus taiga, väikesed külakesed, maitsev kodune kasemahlast valmistatud puskar, valgete rättidega vanaemad, koirohu lõhn ja soojad armastavad inimesed.”

Jaanika on terve elu ilma aktsendita eesti keelt rääkinud, ometi ei ole rahvustevahelised probleemid temastki kuidagi mööda läinud. “Ma tahan pigem mõelda nii, et ma olen inimene, mitte mingi rahvuse esindaja, ja väärtustada seda kohta, kus hetkel olen. Kui on ­vabariigi aastapäev, siis minu ema, kes kõneleb vene keelt, on ainuke inimene, kes mulle helistab ja õnne soovib. Ta on väga õnnelik selle vabaduse üle. Põhikooli ajal tuli tihti ette stereotüüpset venelaseks mõnitamist. Ma tahaks olla üle rahvusega kaasnevatest klišeedest.”

Jaanika esimese täispika filmi “Puhastus” võtted olid lavakunstikooli teisel kursusel. “See olustik, mis loodi meie, “inimkaubanduse ohvrite” jaoks, oli nii reaalne ja vägivaldne, et seal ei pidanudki midagi mängima. Kõle atmosfäär mängis sinu eest.”

Järgmine film, kus ta mängis, oli Veiko Õunpuu “Free Range”. Lauri Lagle kõrval oli tema kanda naispeaosatäitja roll. “Võtted olid lavaka sessi ajal. Kohe pärast eksami lõppu jooksin võtteplatsile grimmi. See oli päris intensiivne,” kirjeldab Jaanika. Ta on kindel, et ilma ­Veiko ­Õunpuuga töötamiseta oleks ta praegu hoopis teistsugune inimene.

“SEE OLI ESIMENE KORD, MIL tajusin väga selgelt, kui oluline on töötada selle nimel, mis endale korda läheb, ja olla iseenda vastu aus. Hästi eluline ja päris tunne oli seda filmi teha.” Jaanika räägib, et Õunpuu mitte lihtsalt ei pane sind kaadrisse, vaid jagab oma arusaamu, võtab aega, et istuda näitlejaga terve õhtu ja lihtsalt rääkida. “Väga tajutav oli selle maailma loomine, mitte lihtsalt filmi tegemine.”

Pärast teatrikooli lõpetamist läks Jaanika tööle Vanemuise teatrisse, kus sai juba esimese rolli eest lavastuses “Armastan armastan armastan” kolleegipreemia naispeaosa eest. Ta ütleb, et Vanemuises on hästi palju võimalusi. “Seal on kolm suurt maja, kohutavalt head proovitingimused. Head näitlejad. Ühest küljest on kõik olemas, aga teiselt poolt mingid väga paika pandud reeglid. Mõnikord on tunda, kuidas need kaks asja mõnes mõttes omavahel põrkuvad. Ma alles harjun.”

2015. aastal on Jaanika juba lubanud mängida kahes ­kodumaises filmis. Tulemas on Valentin ­Kuigi ja Manfred Vainokivi “Perekonnavaled” ning Anu Auna “Polaarpoiss”. Lisaks sellele teeb ta kevadel monorolli Tartu Uues Teatris Loore ­Martma lavastuses, mida nimetab salapäraselt pooldokumentaalseks “bussimetafooriks”. “See on minu üks südameasi, lavastus, mille sisu on praegu veel saladus,” jääb ta napisõnaliseks.

EESTIS ON PIDEV NOORTE näitlejate ületootmine ja kõigile ei jätku teatrites töökohti. Jaanika aga ei paista üldse mõtlevat sellele, kuidas kanda kinnitada, ja ilmselt sellest tema edu tulenebki. “Ma olen natuke väsinud sellest, et kogu aeg peab võitlema ja tahtma kellestki parem olla, et pinnal püsida. Tahaks lihtsalt kohata inimesi, kellega mõttemaailmad haakuvad, ja nendega koos midagi luua. Mitte mõelda, et kas ma olen homme veel pildil. Kui töö saab otsa, siis äkki tuleb midagi uut. Praegu tahaks lihtsalt ennast ja maailma avastada.”

ANDRA TEEDE

Tahad saada selliseks kitarristiks, kes rebiks laval keeli nagu ­Steve Vai? Sel juhul alusta vähemalt seitsmeaastaselt klaverimängu õppimist, neljateistkümneselt mine muusikakooli kitarri õppima (ja satu väga hea õpetaja juurde), keskendu kohe elektrikitarrile, harjuta aastate kaupa neli tundi päevas ja viis päeva nädalas, tee endale selgeks, kuidas ja mida pead harjutama, et oma eesmärki saavutada, otsi internetist harjutusi ja võtteid… ja siis võid G. Otsa nimelisse muusikakooli sisseastumiskatsetel esitada kitarrivirtuoosi Steve Vai pala “Hand on Heart”. Ja veel enne sisseastumist jõuad Youtube’i postitada video, kus sa mängid Vai lugu “Tender Surrender”. Oliver Mazurtshak (21) just nii tegigi.

TÄNASEKS ­MUUSIKAKOOLI LÕPETANUD ja seal õpetajana jätkav Oliver on noore põlvkonna virtuooslik kitarrist, kelle videoid Youtube’ist vaadates võib tema sõrmede liikumise kiirusest silmade ees kirjuks minna. Ehkki ta ütleb, et tema kohta ei saa enam öelda shredder (ülikiire mängustiiliga raskema roki soolokitarrist) ja tema muusikaline ampluaa laieneb kiiresti, on tema muusikalised juured siiski seal kinni.

Shredding on soolokitarri mängimise tehnika, mis põhineb paljudel kiiretel soolotehnikatel. Tähtsamad neist on sweep picking, alternate picking, kiired arpedžod, legato’d, tapping, vibrato’de jõuline kasutamine jpm. Üks kuulsamaid selle stiili staare on ka kaks korda Eestis esinenud Steve Vai. Oliveri lemmikuks on kitarrist Guthrie Govan. Tavalisele muusikasõbrale jääb sellest mängustiilist mulje kui lõputust virtuooslikust näppude galopist kitarri sõrmlaual. Need valdavalt instrumentaalsed ja dramaatilised palad on aga hästi komponeeritud ning vastavalt mängija oskustele sisaldavad pikemaid või lühemaid improvisatsioonilisi osi.

Oliver lihvis oma komponeerimise ning soolode kirjutamise oskusi internetis korraldatud shredding-kitarristide konkurssidel, kuhu oli tarvis saata video kas oma palaga või kirjutada soolo etteantud muusikalisele taustale.

“Ma ei aja enam kiirust taga,” ütles Oliver. “Teen seda siis, kui see on maitsekas.” Väga vinge statement nii noore kitarristi kohta. Sellest, mida tema praegu kitarril suudab, võisid paarkümmend aastat tagasi Eesti kõvemad kitarristid ainult und näha. Sest täna mängitakse soolokitarri kaks kuni neli korda kiiremini, kui 1990. aastate maailmakuulsad “kiired” kitarristid seda tegid.

Pillimehele pole midagi olulisemat kui tema instrument. Seni Ibanezil, paljude shredder’ite lemmikinstrumendil mänginud Oliveril on nüüd uhiuus 7keeleline Mayones Duvell 7 Elite. Salvestuste ja lavaesinemiste jaoks kasutab ta Fractal Audio Axe FX 2 kitarriprotsessorit.

Kolm aastat tagasi hakkas Oliver tõsisemalt salvestamisega tegelema. “Mulle meeldib kõike ise teha. Praegu harjutan miksimist isegi rohkem kui kitarri,” räägib ta. Produtseerib kodus nii pop- kui elektroonilist muusikat.

TÄNAPÄEVA KITARRISTIL PEAB OLEMA palju oskusi. “Ta peab olema tehniliselt võimekas, oskama maitsekalt mängida, peab oskama laval show’d teha ja laulda, peab olema tehniliselt hästi varustatud ja oskama efekte kasutada,” selgitab Oliver. Laval esineb ta mitmes ansamblis, põhibänd on Almost Natural, kuid teda võib leida ka koos Goldeni-nimelise cover-bändiga Tallinna jazz’i-restoranis Clazz, kooseisuga M8 karmimat fusion’it tegemas ning tänavuse Eesti Laulu laval võib teda näha koos laulja Mari ehk ­Mariliis Jõgevaga.

“Olen perfektsionist,” iseloomustab Oliver ennast. “Kui improvisatsioonilisel soolol tuleb hea ülesehitus, kui see on maitsekas, muusikalised mõtted on head, energia läheb lavalt saali ja tuleb sealt tagasi, siis saab fantastilise kogemuse!”

PRIIT HÕBEMÄGI

Maalikunstnik Alina Orav (25) on kunstiga tegelenud alates varasest lapsepõlvest. “Ma ei läinud magama ka enne, kui olin teinud kaht asja – mänginud ja joonistanud. Joonistasin kõigega, mis kodus oli, markerite, värvipliiatsite, pastakatega,” meenutab Alina. 5aastaselt pani ema tüdruku õppima kunstistuudiosse 5+5, kus õpetasid Alina jaoks siiani väga olulised inimesed – ­Valeri Laur ja Margarita Laur. Sellest saati on kunst Alina elus põhirolli mänginud. “Meil oli kunstikoolis selline kasvatus, et me rääkisime endast stiilis “meie, kunstnikud”. Mul ei tekkinud üldse küsimust ka, kas ma peaksin äkki midagi muud tegema. Ma ei ole ühtki teist elukutset tõsiselt kaalunud.”

ALINA, KES LAPSENA ARMASTAS peamiselt kasse kujutada (“ükskõik, mis pilt, aga seal oli alati kass juures”), on nüüdseks jõudnud Eesti Kunstiakadeemia maalimagistrantuuri, mille ta peaks sel kevadel ka lõpetama. Terve eelmine aasta ja selle aasta algus on olnud Alinale väga töised. Möödunud sügisel oli Hobusepea galeriis tema isikunäitus “MЯNG”, detsembris avati Tallinna Linnagaleriis grupinäitus “Koopiad”. Selle aasta alguses avati Tartu Kunstimajas EKA magistriüliõpilaste näitus “Loading…100%”, kus ka Alina oma tööga väljas (näitus on avatud 8. veebruarini). “Arvan, et sarnast tööd ei ole kunagi varem tehtud. Sisuliselt on tegemist 3D-illusiooni tekitava 2D-maaliga, mis on põrandal ja mida saab vaadata neljast eri vaatepunktist. Ja igast vaatepunktist näeb erinevat 3D illusiooni tekitavat kujutist. Maal paikneb suures mustas kastis ja kasti saab neljast küljest läbi ava sisse piiluda,” kirjeldab Alina (muide, tööd saab vaadata ka http://alinaorav.weebly.com/).

“Ma tunnen, et ma olen nii kaua õppinud, et nüüd on kätte jõudnud aeg õpitut rakendada, oma asju teha” selgitab kunstnik oma metsikut töötempot. Nii Alina tegutsemisest kui sellest, kuidas ta oma tegevust mõtestab, õhkub tõsidust ja pühendumust. Kui ta tegi sisseastumiskatseid EKAsse, töötas ta oma projekti kallal nii kaua kui võimalik ja sõitis õhtul viimase bussiga koolist koju (“et selle kahe päeva jooksul võimalikult palju jõuda”). Ja sisse ta ka sai. EKAs õppimise ajal täiendas Alina end Firenzes ja käis Londonis 3D maalipraktikal. Teda on pikka aega huvitanud ruum, ruumitaju, optilised illusioonid ja reaalsuse ning illusoorse vahekord. Ka tema Hobusepea galerii isikunäituse maalidel mängivad inimesed mänge võimatutes ruumides, võimatute nurkade all. “Kuivõrd reaalne on see reaalsus, mis meid praegu ümbritseb?” küsib Alina.

TA ON LISAKS KUNSTILE TEGELENUD karatega, mänginud malet (viiteid sellele mängule kohtab ka Alina kunstis). Praegu mängib kunstnik vabal ajal võrkpalli. Ühe sõbraga on Alina algatanud huvitava traditsiooni. “Olin koos sõbraga, kes on ka maalikunstnik, Peterburis. Istusime õhtul hotellis ja otsustasime maalida. Vahendid olid olemas, aga meil ei olnud alust, millele maalida. Nägime hotellitoa seinal üht päikeseloojangupilti. Võtsime selle seinalt maha ja maalisime sinna taha teineteise portreed.” Alina on hiljem sama teinud ka Veneetsias. “Selle kaudu saan eri kohtadesse endast midagi maha jätta.”

ALINA TAHAKS KINDLASTI VEEL välismaal kogemusi saada, kas õppida või praktikale minna. Kas see juhtub enne või pärast kooli lõpetamist, selgub peagi. Sügisel peaks Kumus lavale tulema ­Leonid Filatovi rahvajutul “Про Федота-стрельца” põhinev lavastus, mille lavakujunduse ja kostüümidega Alina koos Aleksandr Tishkoviga praegu tegeleb.

“Mul on tugev usk, et kunstiteos on sageli selle loojast üle,” arvab Alina. “Kui on õige teos, siis ta võib olla targem kui tema looja.”

KADRI KARRO