« I peatükk

Saatuslik päev

II peatükk

Arne vahetus algab hommikul kell 8. Tuleb väljakutse Koplisse, kus öösel plahvatas sõjatehase Arsenal territooriumil prügikast.

Tol ajal täheldas Arne Lokk omalaadset seaduspära – kui toimub esmapilgul mõttetu plahvatus, siis sellele järgneb kohe suurem, kus lendab õhku auto või inimene. Väike plahvatus on tavaliselt pelgalt võimsama pommi eelmäng.

Arsenalis plahvatuskohta vaadates veendub Arne Lokk, et tegemist ongi tühise plahvatusega. See tähendas, et oodata on suuremat kärakat.

Sama päeva õhtul kell 20.15 teatabki Päästeameti korrapidaja lõhkekehast Rahvusraamatukogu taga, Läti saatkonna lähedal.

Arne hüppab rooli, paarimees kõrvale. Sõidu ajal võtab Arne raadio teel ühendust künoloogidega, kes on juba sündmuskohal.

Lõhkekeha, mida Arne Lokk demineerima läks, oli mõeldud allilmategelasele Daniel Mängile. See oli kolmas kord, kui meest plahvatusega tappa taheti. Vähem kui aasta hiljem leidis Mäng oma lõpu püstolikuuli läbi.

KUULA : Arne Lokk räägib, mis juhtus 28. detsembri õhtul 19 aastat tagasi.

Kohale jõudes läheb Lokk pommikoeraga auto juurde vaatama, millega täpselt tegemist. Ta näeb auto all lumel 400-grammist trotüülibriketti, mis on ühendatud MUF – sütikuga, millelt on eemaldatud mõlemad splindid. Lokk teab, mida see tähendab – see on surm. Pomm plahvatab igal juhul, ja plahvatab kohe. Ta teab, et suvel kuluks sellise pommi paigaldamisest plahvatuseni 2-3 minutit, kuid praegu, mil on õues kümme külmakraadi, läheb 2-3 tundi. Aga keegi ei oska aimata, millal pomm auto alla pandi. Võib oletada, et kui pomm plahvatab, lendavad madala mersu killud kaugele.

Kohale on tulnud mitu politseipatrulli ja palju uudishimulikke. Kõigi nende elud on ohus.

Lokk karjub, et “evakueerige kõik!” ja “kõik pikali!” ning laseb paarimehel laadida veekahuri.

Kaitseülikonda Lokil sel õhtul ei ole, selle oli ta eelmisel päeval pommigrupi ülemusele remonti viinud. Kiivris puudus ventilatsioon, sees läks uduseks. Selle põhjustas niiskuse tõttu rivist välja langenud toiteplokk.

Lokk ei kavatse sellepärast tööd tegemata jätta. See pole tema loomuses, ta teab oma kohustusi. Ta teab, et demineerija elus on väga olulisel kohal õnn. Seda peab lihtsalt olema. Vastasel korral ei aitaks ka kaitseülikond, sest kaugjuhtimisega saab pommi lõhata täpselt siis, kui demineerija on pommi kõrval.

Aga hetkel on tal silmade all sütik, mis kohe plahvatab.

“Ainult idioot ütleb, et ei karda. Muidugi ma kartsin. Ma ei ole ju kamikadze (nii kutsuti Teise maailmasõja ajal Jaapani piloote, kes juhtisid oma lennuki sihtmärgi pihta – toim.) või mingi enesetapja. Olin 24, ma armastasin elada, kuid see töö oli vaja sel õhtul ära teha. Ma ju nägin inimesi, kes olid kogunenud mu ümber, aga inimesed olid ka majades, akende taga. Sinnagi võib mõni auto osa lennata – juhul kui ma ei jõua pommi kahjutuks teha.”

Arne paigaldab veekahuri mõne sentimeetri kaugusele pommist ning jookseb ohutusse kaugusse, et kahur käivitada.

Pauk käib. Aga seda, mis tol päeval juhtub, pole Lokil varem olnud. Tugeva veesurve asemel läigatas kahuri otsikust õrn välguke, veesurvet peaaegu polnudki. Lokk on palju veekahuriga töötanud, see on tema töörutiini osa, ta teab täpselt, kuidas peab olema. Veekahur teeb pommi kahjutuks 99 protsendil juhtudest.

Arne Lokk läheb auto alla lasu tulemusi kontrollima. Ta toetub kätega lumele. On pime aeg, näha on raske. Ta märkab, et veekahuri lask on pommi eemale lükanud. Aga ta ei saa aru, kas see on ohutuks tehtud.

Arne sirutab käed. Tema silme all läigahtab “punane välk”. Plahvatus purustab Arne Loki näo, mõlemad silmad, käelabad. Viga saavad mõlema kõrva kuulmekiled.

Arne jäi teadvusele.

Ta mäletab, kuidas püüab maast püsti tõusta, kuid käsi, millele toetuda, ei ole enam. Ta prantsatab lumele.

Ta mäletab, kuidas ta lamab kiirabiautos ning keegi teda seal nähes karjatab: “Rõve pilt!”

Ta mäletab, kuidas kiirabiarst hoiab käes metallplaati, millel on Arne veregrupp ja isikukood, küsib, kas see on sinu oma. On. Sellega veenduvad arstid, et aju ei ole õnnetuses kannatada saanud.

“See oli jube. Mäletan, millist õnnetunnet ma tundsin, kui ma lõpuks narkoosi sain.”

Mis sest, et olen invaliid

Täna, 19 aastat hiljem, on Arne Lokk teistkordselt abielus ning tema peres kasvab kolm last.

Arne Lokk: “Siiamaani mind süüdistatakse, et olin ise süüdi. Leidub inimesi, kes ütlevad, et olid loll, ei kasutanud pommirobotit! Pommirobot – mul polnud aimugi sellisest asjast! See kõik tapab mind. Olen hakanud inimesi vihkama. Ma ei taha nende sekka minna. Ikka ja jälle tuleb keegi ja põrutab, et ise oled süüdi. Mis oleks juhtunud, kui ma oleks viis minutit hiljem tulnud? Kui palju oleks vigastatuid, kui palju surnuid? Ohvrid oleks kindlasti olnud, küsimus on ainult numbris. Minu ülesanne oligi see pomm kahjutuks teha. Kui keegi oleks viga saanud, mis tundega ma oleks hiljem elanud? Miks ma läksin siis hommikul üldse tööle? Kas oleksin pidanud ütlema, et mul pole pommiülikonda, ma täna ei sõida väljakutsele? Kurat, seal lendab ju õhku... Mis sellest, et invaliid olen. See on tühiasi. Aga mu süda on rahul, sest minu süül ei hukkunud mitte kedagi teist. Tegin kõik, mis minust sõltus. Ja see mul õnnestus. Minu elus on olnud perioode, mil tulevik pole olnud selge. Haiglas oli hetk, kui ma ei tahtnud elada. Valud olid jubedad. Naisega läksid suhted halvaks, pooleteist aastat hiljem elasin emaga, siis isaga, ma ei teadnud, kuidas sellisena edasi olla.

Kuigi riik maksab Lokile elatusraha, on normaalseks eluks vajalike abivahendite hankimine siiani olnud mehe enda mure. Nende valmistamiseks on Lokk kulutanud väikese varanduse. Kuid nüüd on tal käed, millest on tütar Mariil hea õues jalutades kinni hoida ja mille sõrmi ehivad sõrmused. Lisaks on eritellimusel valmistatud käsi pastapliiatsi hoidmiseks, et allkirja anda ja eraldi käsi spordiharjutuste tegemiseks, mille külge saab kinnitada erinevaid raskusi ja hantleid.

Lokile tehti mõlema küünarvarre köndi korrastust, korrastati ka näohaavu ja õmmeldi neid.

Silmade siirdamise võimalusi on Lokile otsitud USA sõjaväehospidalist ja Venemaalt Fjodorovi silmakliinikust, samuti Lõuna-Aafrika Vabariigi Hempsmeeri sõjaväekliinikust. Jaapani meedikute hinnangul ei ole võimalik Arne Loki silmanägemist taastada.

Aga hiljem siiski mõtlesin ümber. Ma siiamaani tunnen oma näppe... See ei ole paha, et olen lootnud saada taas nägijaks. Võibolla tulevikus on see võimalik.”

Päästeametis korraldati Arne Lokiga juhtunu suhtes teenistuslik juurdlus. Jõuti järeldusele, et see oli tööõnnetus, millel oli palju soodustavaid asjaolusid.

Arne Lokk ei kasutanud kaitsevahendeid nagu kiiver ja kaitsekilp. Mõlemad olid demineerijate autos olemas.

“Kiiver oli rauast tuletõrjekiiver, jäin ellu tõenäoliselt just selle tõttu, et mul seda polnud. Kaitsekilp oli metallist tuletõrjujate kilp, mille aken on kõrgusel, mis ei võimaldanud vaadata auto alla.”

Miks ei kasutanud Arne Lokk teist veekahurit, kui esimese lask tundus kahtlane?

“Kaks päeva varem oli Tõnismäe polikliiniku juures kaks kahtlast kohvrit, mille purustamiseks kasutati korraga kaht veekahurit. Üks langes rivist välja, seega oli meil kaasas üks veekahur.”

Pärast Lokiga juhtunut tegi Päästeamet täiendusi pommi kahjutustamise reeglitesse. Kehtestati, et avastatud lõhkeseadeldisega töötab pommitehnik ainult pommiülikonnas manipulaatori või muu seadme abil. Kategooriliselt on keelatud kohe läheneda lõhkeseadeldisele pärast ükskõik millist veekahuri lasku ning tingimata tuleb kasutada ooteaega, mis on minimaalselt 20 minutit.