»
KERI HIIREGA
TIIT BLAAT & KIRSTI VAINKÜLA
PINNALPÜSIMINE
kaks ja pool kuud Arne Loki ja tema pere elust
19 aastat tagasi kaotas demineerija Arne Lokk pommiplahvatuses oma silmad ja käed. Fotograaf Tiit Blaat pildistas sügise vältel Arne, tema abikaasa Natalia ja laste tegemisi nende Põhja-Tallinna korteris ning väljasõitudel.
Sissejuhatus
28. detsembril 1995. aastal kell 20.15 saab Päästeameti korrapidaja politseipatrullilt teate, et Tallinnas Veetorni 4 asuva maja ees on sõiduauto Mercedes Benz all pomm. Pommigrupis on sel õhtul valves vanem-eridemineerija Arne Lokk ja tema paarimees.
Teel sündmuskohale täpsustab Lokk raadio teel, millise pommiga on tegemist.
Kell 20.33 kärgatab kümnete uudishimulike silme all võimas pauk.
Plahvatus toimub hetkel, mil Arne Lokk läks kontrollima, kas veekahur oli pommi purustanud. Mingil põhjusel kahur seda ei teinud. Plahvatus lõhub mehe näo, mõlemad silmad, amputeerida tuleb mõlemad käelabad. Viga saab mõlema kõrva kuulmekile.
Teel haiglasse on Arne teadvusel. Tema suurim soov on kaotada mälu või surra.
Velskriks õppima
Pärast kaheksandat klassi läks Arne Lokk Tallinna Meditsiinikooli velskriks õppima. Tena varjatud soov oli saada arstiks, kuid pärast kooli lõpetamist kutsuti Lokk sõjaväkke. 1989 – 1991 teenis ta õhudessantväes Lätis, hiljem Abhaasias.
Tagasi tulles asus Arne Lokk tööle politseis. Alguses, 1991 - 92 aastal töötas ta K-Komandos. 1993. aastal oli ta Lilleküla politseijaoskonnas kordnik. Aasta hiljem läks ta tööle Päästeametisse.
“Aeg oli selline, et pommid lõhkesid iga päev. Oli küsimus, kes hakkab tegelema pommidega. Kuigi Riigikaitseakadeemiat ja väljaõpet polnud, pidi keegi seda tööd tegema,“ selgitab Lokk, kellest 1995. aasta jaanuaris sai Tallinna Päästeameti sapöör-deminöör.
Arne Lokk sattus töötama ohtlikul ajal. Pärast vene vägede lahkumist oli Eestis palju isevalmistatud lõhkeseadeldisi. Tallinnas ei möödunud nädalatki, kui poleks õhku lennanud auto, kiosk või maja. Pomme tuli kahjutuks teha paljakäsi, sest varustus puudus täielikult.
Arne Loki fotod ajast Nõukogude armees. Aastatel 1989-1991 teenis ta Lätis õhudessantväes, hiljem juba Abhaasias.
“Nöör ja nuga olid meil. Meil polnud isegi aimu, et maailmas on veekahur. Väljakutsele sõitsime tihti kas tuletõrjeautoga või oma isikliku autoga,” kirjeldab Lokk tollaseid tingimusi. Ehkki pommimehe kohta öeldakse, et ta eksib vaid korra elus – siis kui selle elukutse valib-, tuli paralleelselt töötamisega nuputada, kuidas pomme ohutuks teha. Tihti kujunesid vahetused kahe ööpäeva pikkuseks, sest mehi polnud. Aga pommid plahvatasid.
Sagedased pommiplahvatused on 90ndate Eesti verine tunnusmärk. Pilt pärineb 1993. aastast, kui Vabaduse väljakul klaarisid arveid Linnuvabriku ja Permi kuritegelikud grupeeringud.
“Perekonda mul põhiliselt polnudki – kui mu naine sünnitas, sain kaks väljakutset otse sünnitusmajas,” kirjeldab Lokk.
Pöördeliselt mõjus 1993. aasta sügis, kui Tallinnas USA suursaatkonna õues plahvatas pomm. Lõhkekeha purustas saatkonna satelliitside antenni ja osa katusest. Pärast seda saadeti Lokk koos kümne kolleegiga Ameerikasse, Louisiana osariigi Politseiakadeemiasse praktilisele väljaõppele isevalmistatud lõhkekehadega.
Sagedased pommiplahvatused on 90ndate Eesti verine tunnusmärk. Pilt pärineb 1993. aastast, kui Vabaduse väljakul klaarisid arveid Linnuvabriku ja Permi kuritegelikud grupeeringud.
foto: Toomas Volmer
Eestis toimunud plahvatused aastatel 1992-2011
Andmed: Kaitsepolitsei; Päästeamet
1994. aastal sai Arne väljaõppe Louisiana Politseiakadeemias USAs.
“Isevalmistatud lõhkeseadeldised olid väga võimsad. Nõmmel Sihi tänaval oli šašlõkibaari pandud pomm, kus oli 117 kilo lõhkeainet. Oleks ta seal plahvatanud, poleks seal sees keegi ellu jäänud. Oleme maha võtnud lõhkeseadeldise Maardu ja Tallinna vahelisel soojustrassil – ained olid võetud maa-õhk tüüpi raketist, see oleks väga võimas plahvatus olnud, väga kurbade tagajärgedega.”
Lokk on osalenud ka Venemaal ühel lennuki kaaperdamisjuhtumil. Lokk lasi veekahurist koti laiaks, kuid pommi selles siiski ei olnud.
Mis oli Loki motivatsioon tol ajal?
“Kui mina ei päästa, kes siis?” sõnastab Arne Lokk.
Lokk ütleb, et pommipanija on alati demineerijast sammu ees - demineerija ei tea kunagi, mis teda ees ootab.
