« II peatükk

Kaks ja pool kuud Arne Loki peres

III peatükk

Fotograaf Tiit Blaat pildistas sügise vältel Arne Loki, tema abikaasa Natalia ning kahe lapse elu.

Kohtusin eridemineerija Arne Lokiga esmakordselt kaks aastat tagasi, kui käisin Madis Jürgeni intervjuu jaoks Lokkide kodus fotosid tegemas ja filmimas. Arne kirjeldus oma päevast tekitas mus soovi tema elu kunagi põhjalikumalt üles pildistada.

See kuidas pime ja kätetu mees oma elu tänu abikaasa Natalia hoolele ja armastusele niivõrd täisväärtuslikult elada suudab, tundus uskumatu.

 

Hommikune jumalateenistus koos armulauaga kuulub Lokkide perekonna igapühapäevaste plaanide juurde. Kodukirikuks on Suur-Kloostri tänaval asuv Tallinna Issanda Muutmise Peakirik.

Kui tütar Marii-Eliise on kooli saadetud ja Natalial tekib vabam hetk, on Arnel paras aeg kodustes tingimustes spordiga tegeleda. Toas on kitsas, aga nüüd, kui peres kasvab ka pooleteiseaastane Aarne-Voldemar, pole jõusaalis sportimiseks võimalusi.

Arne võimlemiskava algab velotrenažööriga. Järjest võetakse läbi kõik lihasgrupid. Trenn on intensiivne, higi leemendab ja Natalia peab joogipudeliga pidevalt Arne janu kustutama.

Minu mõte sai teoks selle aasta septembris, kui Tallinna linnaametnikud otsustasid lõpetada emapuhkusele jäävale Nataliale hooldajatasu maksmise. Jälgisin Lokkide elu kahe ja poole kuu vältel nende kolmanda lapse sünnini. Nägin üllatavalt sitket, põhimõttekindlat ja teotahtelist perekonnapead Arnet, kelle pühendumus oma perekonnale oleks igale mehele eeskujuks. „Ma ei taha olla kodus mingi mööbliese“ on mantra, mis viib Arne igapäevaselt koos perekonnaga välja nii poodi ostlema kui loodusesse jalutama.

Olles ise palju kannatanud ja läbi elanud, ei ole jaoks kaastunne ja abivalmidus Lokkide jaoks võõras. Ühel õhtul sain Arnelt kõne. Ta oli kuulnud telerist üleskutset aidata peatselt sündivat südamehaiget last, ja ta palus mul välja uurida hädasolija kontonumber. Arnel oli nimelt õnnestunud oma garaažiboks just müüa ja nii tahtis ta enda poolt väikese annetuse teha.

Nägin ka teistsugust Arnet.

Linna- ja riigiametnike peale solvunud meest, kelle käekäigu järele tuntakse huvi ainult vahetult enne valimisi.

Meest, kes vihastab kõvasti, kui ajakirjandus jätkuvalt teatab oma pressiteadetes lakooniliselt, et „Lokk kaotas oma silmad ja käed, kuna ta ei kandnud kaitsevarustust“.

See, et Loki sõnul tal tol hetkel teist võimalust polnudki, ei näi kedagi huvitavat.

Arne sõnul viis ta Päästeametisse hiljuti ära ka oma teenistusvormi. Nii hingepõhjani solvus mees oma endise tööandja peale, kui Päästeamet avaldas ajakirjanduses talle järgmiseks aastaks makstava töövõimetustoetuse netosumma. “Inimesed said sellest aru, et Lokk on nüüd rikas,” räägib Arne. Üks venekeelne portaal teatas, et raha sai hoopis Arne naine Natalia.

Astangul asuv rehabilitatsioonikeskus on ainuke koht, kus Arne saab koos perega ujumas käia. Nendel hommikutel peavad riietusruumid olema tühjad ja vaid Lokkide päralt, sest iseseisvalt riietuda Arne ei saa, aga koos Nataliaga naiste- või meeste riietusruumis olla tunduks ka imelik.

Vahepeal tekkis perel ujumisega pea aastane paus - poeg Arne oli lihtsalt nii väike, et teda ei võinud kellegi teise hooleks jätta. Nüüd saab aga terve pere ujulas lustida. Natalia suunab Arnet õiges suunas ja vaatab, et ta peaga seinte pihta ei uju. Marii hoiab samal ajal Aarne-Voldemaril silma peal.

Kolmanda lapse peatne sünd tekitas Lokkidele uue mure: kuidas oma väikeses korteris nii ära mahtuda, et kõigil oleks magamiskoht. Selge, et uue ilmakodaniku häll tuleb ema-isa juurde.

Nii otsustas pere elutoast vana diivani välja visata ja suurematele lastele selle asemel sinna narivoodi paigutada. "Sõpru on mul väheseks jäänud, õigemini neid nagu ei olegi enam,” nendib Arne kahetsedes. Sestap on ta sunnitud uue voodi transpordi ja kokkupaneku töömeestelt tellima.

"Mulle hakkasid helistama inimesed, kes mitte kunagi ei ole seda teinud! Ja seleta siis kõigile, et see on mu igakuine elatusraha, millega vaevu ost otsaga kokku tulen. Aga mis saab mu perekonnast siis, kui mind ükskord enam ei pole? Nad on tänaval!"

Solvumine ja inimestes pettumine on ka põhjuseks, miks Arne mõned nädalad enne lapse sündi helistab ja palub pildistamine pooleli jätta. Et milleks jälle see tähelepanu, see ei toovat midagi head.

Abikaasa Natalial peab käsi jätkuma üheaegselt nii laste kantseldamiseks kui ka Arne toitmiseks.

Meile meeldib väga siin jalutamas käia, räägib Arne. Vabaõhumuuseumi pääsla töötajatele on nende näod juba tuttavad.

"Ah teie, teid ma lasen loomulikult tasuta sisse!", teatab kassiir Lokkide peret nähes.

Mina ostan pileti ja jalutan Lokkidega terve tunnikese kaasa, enne kui uuele võttele kiirustan. Lokid ise on ringkäiguga alles poole peal. Samal õhtul helistab mulle Arne.

„Vabandust, teie pidite nüüd pileti ostma, palju me teile võlgneme?”

Ma ei ole ammu nii viisakat ja tähelepanelikku inimest kohanud.

Perekonna hauaplats. Siia on maetud Lokkide perekond, alates vanaemast-vanaisast ja lõpetades kaks aastat tagasi surnud emaga. Lisaks on ema soovil siia paigaldatud mälestustahvlid vanavanaema ja –isa nimedega, kes jäid likvideeritud Kalamaja kalmistule. Lokid käivad siin sünnipäevade ja kiriklike pühade ajal haudu korrastamas ning aega maha võtmas. Siin on kunagi ka minu koht, teatab Arne.

Sünnitus oli pikk, ütleb Arne. Üle 20-e tunni. Seetõttu ei hakka ma oma kohalolekuga neid pikalt tülitama. Teen vaid mõned pildid ja jätan värsked lapsevanemad puhkama. Hiljem kuulen, et Arne tellis muusikud haiglast lahkuvale Nataliale „Edelweissi“ mängima.

Aga Arne tujud vahelduvad ja nii saan viimastele piltidele juba ka ühe liikme võrra suurenenud perekonna.

Arne koos naise ja kolme lapse ning koeraga jalutamas on viimane pilt, mille perekond Lokist teen.